Puusaliigese artroos (koksartroos) on krooniline degeneratiivne liigesehaigus, mis põhjustab luude deformatsiooni. Koksartroosi korral osalevad patoloogilises protsessis kõik liigese komponendid: liigesekõhre, kõhrega külgnevad luustruktuurid, sünoviaalmembraan, sidemed, kapsel ja liigesega külgnevad lihased. Haiguse ilmnemisel hävib liigesekõhre, tekivad luu mikromurrud ja osteofüüdid (luukasvud) ning puusaliigese lihas-ligamentoosse aparaadi põletik.
Iga viies inimene maailmas kurdab liigeseprobleeme. See võib olla kas valu või liikumispiirangud liigestes või nende sümptomite kombinatsioon. Iga teine ambulatoorne visiit on suunatud luu- ja lihaskonna haigustega patsientidele, 66% juhtudest alla 65-aastastel. Viimase epidemioloogilise uuringu kohaselt on põlve- ja puusaliigeste artroosi esinemissagedus täiskasvanud elanikkonna hulgas 13%.
Koksartroosi tekke riskifaktorid:
- Geneetiline eelsoodumus. Puusaliigeste koksartroosi tavaline põhjus on II tüüpi prokollageeni geeni kaasasündinud või omandatud mutatsioon.
- Vanadus. Vanemas eas artroosi levimuse tõenäoline põhjus on lahknevus väliskeskkonna kahjustava mõju liigesekõhrele ja selle taastumisvõime vahel.
- Põrand. Naised kannatavad osteoartriidi all sagedamini kui mehed. See on tingitud naissuguhormoonide östrogeeni mõju eripäradest luude ja mineraalide ainevahetusele. Soo mõju on aga mitmetähenduslik – osade autorite sõnul ei esine koksartroosi puhul erinevalt teiste liigeste kahjustustest soolisi erinevusi: meestel esineb puusaliigese artroosi sama sageli kui naistel.
- Liigne kehakaal. On tõestatud seos liigse kehakaalu ja artroosi tekke vahel. Liigne rasvkude suurendab kõhre kahjustavat koormust. Lisaks toodab rasvkude põletikku soodustavaid ensüüme, mis kahjustavad kõhrekoe.
- Luude ja liigeste väärarengud. Uuringute kohaselt on 80% ilma nähtava põhjuseta tekkivatest koksartroosidest seotud puusaliigese varem diagnoosimata väärarengute - düsplaasia ja subluksatsiooniga.
- Raske füüsiline töö. Puusaliigeste liigne koormus teatud tüüpi füüsilise töö ajal võib põhjustada liigesekahjustusi ja artroosi teket. Ohus on põllumajandustöötajad, kaevajad ja sarnaste ametitega inimesed.
- Vigastused. Koksartroosi tekkimise oht suureneb pärast puusaliigese vigastust. Lisaks võib protsess hõlmata kas ühte vigastatud liigest või mõlemat.
- Professionaalne sport. Professionaalne sport võib provotseerida koksartroosi tekkimist nii liigeste liigse koormuse kui ka vigastuste tõttu. Potentsiaalselt ohtlikud spordialad hõlmavad tõstmist, kergejõustiku hüppamist ja langevarjuhüpet.
- Luude ja liigeste haigused - reumatoidartriit, psoriaatiline artriit, liigeseinfektsioonid, avaskulaarne nekroos, podagra artriit jne.
- Endokriinsed patoloogiad - hüpotüreoidism, hüpoparatüreoidism, akromegaalia (hüpofüüsi eesmise osa düsfunktsioon), suhkurtõbi, rasvumine.
Kui märkate sarnaseid sümptomeid, pidage nõu oma arstiga. Ärge ise ravige - see on teie tervisele ohtlik!
Puusaliigeste artroosi sümptomid
Koksartroosi peamised sümptomid on: valu, piiratud liikuvus ja krigistamine liigestes, nende deformatsioon, alajäseme funktsionaalne lühenemine ja perioodiline turse liigespiirkonnas.
Erineva intensiivsusega valu. Valu liigeses on esialgu väike ja esineb lühiajaliselt. Need tekivad või süvenevad, kui kõnnite või teete muud füüsilist tegevust, näiteks kükitades, painutades ja raskete esemete tõstmisel. Haiguse edenedes valu intensiivistub ja isegi pikk puhkus ei too leevendust. Lisaks tekib valu pikaajalise liikumatuse ja liigese fikseerimise korral ühes asendis.
Patsiendid kaebavad puusaliigeste nn alustava valu pärast pärast magamist, autoga sõitmist ja muud pikaajalist liikumatust. Koksartroosiga "algav" valu ei kesta kauem kui 30 minutit. Valu intensiivistub hüpotermia või stressiolukorras. Need võivad paikneda tuhara või kubeme piirkonnas, piki reie esi- või külgmist osa. Kui valu levib mööda nimmepõimiku närve, võib see edasi kanduda keha keskosast kaugemal asuvatesse reie osadesse või põlvedesse. Mõnikord levib valu nimme-ristluu lülisambasse ja sabakonda.
Liigeste liikuvuse piiramine. Koksartroosiga puusaliigese liikumine on valu tõttu piiratud. Sellisel juhul on kõige sagedamini häiritud alajäseme pöörlemine (pöördub nii sisse- kui väljapoole) ja adduktsioon (liikumine keha keskkoha suunas), kuid piiratud võib olla ka abduktsioon (liikumine keha keskteljest), samuti paindumine ja sirutus. Tugeva valu tõttu võimetus liigeses passiivseid liigutusi teha põhjustab vaagna kompenseerivat moonutust. Patsiendi kõnnak muutub, tuharad ulatuvad tahapoole ja keha kaldub ettepoole, kui raskust liigutatakse vigastatud poolele. Kahepoolse kahjustuse korral tekib koksartroosiga patsientidel "pardi kõnnak".
Koksartroosiga esineb see perioodiliselt turse liigese piirkonnas, mis võib lihase- ja rasvakihi tõttu olla nähtamatu. Iseloomulik ka haigusele liigeste krigistamine liikumisel, nende järkjärguline deformatsioon ja alajäseme funktsionaalne lühenemine.
Sageli mõjutab haigus ühte liigest, seejärel levib protsess teistele. Kuid mõnikord haarab artroos mitut liigest korraga ja tekib polüosteoartroos. Polüosteoartroos on tüüpiline vanematele inimestele või päriliku eelsoodumusega ja kaasnevate haigustega - luude, liigeste ja endokriinsete häiretega.
Puusaliigeste artroosi patogenees
Puusaliigeste artroosi patogeneesis mängivad olulist rolli nii mehaanilised kahjustused (liigese suurenenud füüsilisest pingest tingitud trauma ja mikrotrauma) kui ka geneetilised, hormonaalsed ja metaboolsed tegurid. Tihti ei ole võimalik välja selgitada, milline tegur konkreetsel patsiendil haiguse väljakujunemist mõjutas, kuid sageli areneb haigus välja mehaanilise trauma tagajärjel tekkinud koekahjustuse järel.
Kudede kahjustus stimuleerib kõhrerakkude (kondrotsüüdid) jagunemist ja suureneb põletikku soodustavate tsütokiinide tootmine, mida kõhres tavaliselt esineb vaid väikestes kogustes. Tsütokiinid käivitavad põletikulise protsessi, näiteks põletikku soodustava tsütokiini IL-1 mõjul vabanevad ensüümid, mis hävitavad liigesekõhre. Samuti suureneb tsütokiinide mõjul ensüümi COX-2 ja teiste kõhrele toksilise toimega ainete tootmine.
Samuti mängib koksartroosi tekkes suurt rolli sünoviit - liigeste või sidemete sünoviaalmembraani põletikulised haigused koos vedeliku kogunemisega õõnsusse.
Liigesekõhre elastsuse ja tugevuse vähenemine, mis on seotud ainevahetushäiretega, viib selle vastupidavuse vähenemiseni mehaanilistele koormustele. Koksartroosiga on patoloogilises protsessis kaasatud kõik liigeste komponendid, sealhulgas subkondraalne luu. Kuna alajäsemete suured liigesed kannavad keha raskust, on neil märkimisväärne mehaaniline pinge, mis põhjustab subkondraalses plaadis ja kõhres mikromurrud. Mikromurdude tulemusena muutub subkondraalne luu tihedamaks, mis toob kaasa luukoe - osteofüütide marginaalse kasvu. Ja see omakorda stimuleerib liigesekõhre edasist lagunemist.
Mõnel juhul on puusaliigese artroos pärilik. Pärilikul artroosil on oletatavasti polügeenne pärilikkus – põhjustatud paljude geenide toimest, millest igaüks on nõrga toimega. Mõned haigused on põhjustatud liigesekõhre makromolekule kodeerivate geenide mutatsioonidest, mis põhjustavad selle rebenemist. Samuti võivad mõjutada kondrotsüütide jagunemise eest vastutavad geenid. Lisaks on pärilikud ainevahetushäired, nagu pürofosfaatartropaatia – haigus, mille puhul kaltsiumpürofosfaadi kristallid kogunevad liigesekõhre ja sünoviaalvedelikku.
Puusaliigeste artroosi klassifikatsioon ja arenguetapid
Sõltuvalt haiguse põhjustest jaguneb koksartroos kahte põhivormi: esmane (idiopaatiline) ja sekundaarne (tekib taustal või muude haiguste tõttu).
Primaarne koksartroos:
- Lokaliseeritud (mõjutab ainult puusaliigeseid):
- ühepoolne;
- kahepoolsed.
- Generaliseerunud (polüosteoartroos), mille kahjustus on vähemalt kolmes liigeste rühmas (näiteks puusad, põlved ja käte või jalgade väikesed liigesed).
Sekundaarne artroos:
- Posttraumaatiline:
- äge - ägeda vigastuse tagajärjel;
- krooniline - teatud spordialade mängimise või professionaalse tegevuse tulemusena.
- Ainevahetushaigused (okronoos, hemokromatoos, Wilsoni tõbi, Gaucheri tõbi).
- Kaasasündinud patoloogiad ja arengudefektid (kaasasündinud puusa düsplaasia, Perthesi tõbi, reieluu epifüüsi libisemine, hüpermobiilsuse sündroom, alajäseme lühenemine, skolioos, luu düsplaasia).
- Endokriinsed patoloogiad (akromegaalia, hüpotüreoidism, suhkurtõbi, hüperparatüreoidism, rasvumine).
- Kaltsiumisoolade ladestused (pürofosfaatartropaatia, kaltsiifiline tendiniit).
- Luu- ja liigesehaigused (reumatoidartriit, psoriaatiline artriit, Paget'i tõbi, avaskulaarne nekroos, infektsioonid).
Kliiniliste ilmingute järgi eristatakse järgmisi koksartroosi vorme:
- Asümptomaatiline.
- Manifest, mis väljendub selgete kliiniliste sümptomitega:
- kiiresti progresseeruv, mille puhul sümptomid arenevad esimese nelja aasta jooksul alates haiguse algusest;
- aeglaselt progresseeruv – kliiniliselt olulised sümptomid ilmnevad pärast viieaastast haigust.
Röntgenpildi järgi saab eristada kahte tüüpi puusaliigeste artroosi:
- hüpertroofiline - suurenenud reparatiivse reaktsiooni tunnustega (kahjustused asendatakse uue koega, näiteks ilmnevad osteofüüdid);
- atroofiline (koe mahu vähenemine).
Haiguse staadiume saab määrata radiograafiliselt ja kliiniliselt. Puusaliigese artroosi radioloogilise staadiumi määramiseks kasutatakse kõige sagedamini Kellgreni ja Lawrence'i (1957) klassifikatsiooni.
Artroosi etapid radioloogilise klassifikatsiooni järgi
| Lava | Märgid |
|---|---|
| 0 | Röntgenpiltidel artroosi tunnused puuduvad |
| 1 | liigesruum ei muutu, visualiseeritakse üksikud marginaalsed osteofüüdid |
| 2 | liigesruum ei muutu, visualiseeritakse olulised marginaalsed osteofüüdid |
| 3 | liigeseruumi kõrgus on mõõdukalt vähenenud, visualiseeritakse märkimisväärsed marginaalsed osteofüüdid |
| 4 | liigesruumi kõrgus on oluliselt vähenenud, märgatavad marginaalsed osteofüüdid ja subkondraalne osteoskleroos (kõhre alumise pinna all oleva luukoe tihenemine koos kõhre struktuuri katkemisega) |
Haiguse kliinilise staadiumi määramiseks kasutatakse klassifikatsiooni (1961), mis kasutab nii kliinilisi tunnuseid kui ka pildistamise kriteeriume.
Artroosi kliinilised etapid
| Lava | Märgid |
|---|---|
| 0 | liigesruum on ebamääraselt ja ebaühtlaselt ahenenud, liigesevahede servad on veidi teritatud (esialgsed osteofüüdid), esineb kerge liigutuste piiratus |
| 1 | liigesruum on oluliselt ahenenud (50-60%), märkimisväärsed osteofüüdid, subkondraalne osteoskleroos ja tsüstiline puhastus luude epifüüsides; Kliinikus domineerivad piiratud liikuvus liigestes, liigutuste ajal kostab krõbisev heli ja kerge või mõõdukas lihasatroofia. |
| 2 | deformatsioon, liigese jäikus; liigesruum on ahenenud enam kui 60-70% normaalsest või puudub täielikult, visualiseeritakse ulatuslikud osteofüüdid, subkondraalsed tsüstid, liigese "hiired" - luu, kõhre või segatud patoloogilised moodustised, mis asuvad liigeseõõnes |
Puusaliigeste artroosi tüsistused
Koksartroosiga on kõik tüsistused seotud täpselt liigeste patoloogiliste muutustega.
Koksartroosi kulgu võivad komplitseerida kohalikud põletikulised protsessid:
- bursiit - liigesepiirkonna sünoviaalsete bursade põletik;
- tenosünoviit - lihaste kõõluste ümbrise sisemise voodri põletik;
- tunneli sündroom - suurte osteofüütide moodustumise või liigese deformatsiooni tõttu pigistatud närv.
Koksartroosi progresseerumisel ja üleminekul II ja III kliinilisele staadiumile piirab valu liigese liikuvust ning aja jooksul tekib liigese anküloos (kiuline, luu- või kõhrefusioon), millega kaasneb selle täielik liikumatus.
Liigese oluline deformatsioon võib põhjustada luumurrud või aseptiline nekroos. Koksartroosi puhul on kõige ohtlikum tüsistus reieluupea aseptiline nekroos.
Raske koksartroosiga võib esineda liigese subluksatsioonid ja nihestused, samuti reieluupea tungimine vaagnaõõnde. Puusaliigese nihestused ja subluksatsioonid toovad kaasa valu (algul ägedad, seejärel tuimad ja valutavad), mis intensiivistuvad kõndimise ja muu füüsilise tegevusega, samuti liigese deformatsiooni, lonkamist ja mõnikord haige jäseme lühenemist.
Vaatamata artroosi enda süsteemsete ilmingute puudumisele pööratakse kaasaegses kliinilises praktikas üha enam tähelepanu sellega seotud haigustele. Need on patoloogilised seisundid, mis eksisteerivad või tekivad praeguse haiguse taustal. Artroosi ajal tekkivate põletikuliste reaktsioonide tõttu suureneb aterosklerootiliste naastude teke veresoonte siseseintele, mis suurendab riski südame-veresoonkonna haigused. Valust tingitud vähenenud füüsiline aktiivsus ja piiratud liigeste liikuvus viib ülekaalulisus, depressioon ja halb elukvaliteet. Mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite pikaajaline kasutamine võib mõjutab ülemist seedetrakti, ja ka suureneb kardiovaskulaarsete patoloogiate ja neeruhaiguste risk.
Puusaliigeste artroosi diagnoosimine
Koksartroosi diagnoos tehakse kliiniliste ilmingute ja röntgenuuringu põhjal. Artroosi diagnoosimiseks puuduvad iseloomulikud laboratoorsed tunnused.
Kliiniliste ilmingute hulgas Puusaliigese artroosi diagnoosimisel on peamine valu ja selle olemus. Puusaliigese artroosist tingitud valu tekib ja suureneb järk-järgult mitme aasta jooksul (vahel mitu kuud kiiresti progresseeruvas vormis). Valu tekib või süveneb treeningu või seismise ajal. Kui patsient hakkab puhkeolekus valu tundma, tähendab see, et on tekkinud põletik (sünoviit). Jäikust täheldatakse kuni 30 minutit hommikul ja pikaajalise liikumatuse korral.
Liigeste liikuvuse piiramine suureneb järk-järgult, see kehtib nii aktiivsete kui ka passiivsete liigutuste kohta. Haiguse arenedes liigesed deformeeruvad ja võib tekkida jäseme pikkuse funktsionaalne lühenemine.
Füüsilisel läbivaatusel Esineb liigeste liikuvuse piiratus, nende deformatsioon, jäsemete lühenemine, valu liigese ja reieluu suurema trohhanteri palpeerimisel ning lihaste atroofia.
Laboratoorsed meetodid ei ole vajalikud puusaliigeste artroosi diagnoosimiseks. Neid saab aga kasutada artriidiga (reumatoid- ja krooniline) koksartroosi diferentsiaaldiagnostikaks, kuna artroosiga ei esine põletikulisi muutusi üldises vereanalüüsis ja reumatoidfaktoris ning kusihappe tase ei tõuse. Lisaks kasutatakse ravimiravi vastunäidustuste tuvastamiseks laboratoorseid analüüse.
Instrumentaalsed meetodid puusaliigeste artroosi diagnoosimiseks:
- Radiograafia - See on puusaliigeste artroosi diagnoosimise peamine meetod. Röntgenpildil tuvastatakse koksartroosile iseloomulikud muutused: liigeseruumi ahenemine, osteofüüdid, kõhre pinna erosioon ja haavandid, subkondraalsed tsüstid ja osteoskleroos. Röntgenuuring on klassikaline koksartroosi diagnoosimise meetod ja röntgenitunnused on koksartroosi klassifitseerimise aluseks. Nüüd aga kasutatakse üha enam muid liigese visualiseerimise meetodeid, nagu ultraheli ja magnetresonantstomograafia.
- Ultraheliuuring (ultraheli) - Ultraheli eeliseks on kiirgusega kokkupuute puudumine kehale.
- Magnetresonantstomograafia (MRI) - võrreldes teiste meetoditega võimaldab see liigeskahjustusi selgemalt visualiseerida.
- Artroskoopia — võimaldab tuvastada liigesekõhre kahjustusi: kondromalaatsia tsoonidest (liigesekõhre pehmenemine) läbimõõduga alla 10 mm kuni sügavate pragudeni, mis tungivad kuni subkondraalse luuni ja sügavate haavandite tekkeni. Samuti võib visualiseerida pindmisi ja vahepealseid pragusid ning pinnaerosioone.
Koksartroosi avastamine ei ole tavaliselt eriti keeruline, kuid konkreetse kliinilise olukorra hindamisel tuleb meeles pidada puusaliigeste artroosi võimalikku sekundaarset päritolu (muude haiguste, nt endokriinsete häirete tüsistusena).
Puusaliigeste artroosi ravi
Puusaliigeste artroosi ravi võib olla kas konservatiivne (ravim või mitteravim) või kirurgiline. Haiguse 1.-2. staadiumis kasutatakse konservatiivset ravi, 3. staadiumis kirurgilist ravi. Kirurgilist ravi võib soovitada ka 2. staadiumis püsiva valu ja konservatiivsele ravile mittevajavuse korral.
Konservatiivse ravi eesmärgid:
- parandada elukvaliteeti - vähendada valu ja suurendada liigeste liikuvust;
- peatada või aeglustada haiguse progresseerumist.
Mitteravimite ravi hõlmab:
- puusaliigese mahalaadimine (kehakaalu vähendamine, lisatoe loomine ja osa keharaskuse ülekandmine kepile või karkudele);
- füsioteraapia;
- füsioterapeutilised ravimeetodid.
Koksartroosi ravi algab mitteravimite meetoditega ja füsioteraapia mängib olulist rolli. Kui valu on tugev, peab patsient kasutama tuge. Kui haigus on raske ja endoproteesimisel on vastunäidustusi, tuleb tuge kasutada kogu elu.
Koksartroosi ravimteraapia hõlmab ravimeid, mis vähendavad haiguse sümptomeid. Need on valuvaigistid, samuti mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite (MSPVA-d) rühma kuuluvad ravimid. MSPVA-d jagunevad mitteselektiivseteks ja selektiivseteks.
Puusaliigese artroosi valuvaigisteid ja MSPVA-sid kasutatakse lühiajaliselt valu ja põletiku leevendamiseks. Praegu ei ole tõestatud ühe mittesteroidse põletikuvastase ravimi eelist teise ees, seega sõltub konkreetse ravimi valik selle põhjustatud kõrvaltoimetest ja konkreetsest kliinilisest olukorrast.
Tuleb meeles pidada, et MSPVA-del on mitmeid kõrvaltoimeid. Manustamine mõjutab mao ja kaksteistsõrmiksoole limaskesta, mis võib põhjustada haavandeid ja verejooksu. Paljudel MSPVA-del on toksiline toime maksale ja neerudele. Lisaks häirivad MSPVA-d trombotsüütide agregatsiooni ja selle tulemusena on patsiendil trombide moodustumine ja kalduvus veritseda. Pikaajalisel kasutamisel pärsivad MSPVA-d vereloomeprotsesse ja võivad põhjustada aplastilist aneemiat ja agranulotsütoosi. Selektiivsete MSPVA-de võtmine põhjustab oluliselt vähem tüsistusi.
Paikselt manustatavad salvid ja geelid põhjustavad vähem kõrvaltoimeid kui suukaudsed ravimid. Artroosi raviks kasutatakse soojendava ja valuvaigistava toimega ravimeid. Need võivad sisaldada tärpentiini, mentooli, nikotiinhappe estreid, salitsülaate ja mesilasmürki. Hea toime on ka mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite rakendustel.
Kui valuvaigistil ja MSPVA-del puudub toime või kui ravimi optimaalset annust ei ole võimalik valida, võib lühiajaliselt määrata tsentraalse toimega valuvaigisteid.
Põletiku tekkimisel kasutatakse intraartikulaarseid kortikosteroide. Kortikosteroide kasutatakse mitte rohkem kui 2-3 korda aastas, kuna sagedasem kasutamine võib põhjustada kõhre degeneratsiooni.
Aeglase toimega ravimid, mis vähendavad haiguse sümptomeid, hõlmavad kondroprotektoreid, avokaadost või sojast saadud seebistamatuid ühendeid ja hüaluroonhapet. Need ravimid sisalduvad Euroopa Reumavastase Liiga soovitustes puusaliigeste artroosi raviks. Ravimid vähendavad valu ja parandavad liigeste liikuvust.
Puusaliigese asendamine kasutatakse III staadiumi rasketel juhtudel, kui valu ei ole võimalik kõrvaldada ja liigeste liikuvus on oluliselt piiratud. Puusaliigese asendamine toob kaasa valu vähenemise, liigese funktsionaalse seisundi ja patsiendi elukvaliteedi paranemise. Mõju kestab 10-15 aastat, pärast mida võib osutuda vajalikuks korduv operatsioon. Operatsiooni käigus asendatakse puusaliiges kunstliku imitatsiooniga, mis on valmistatud keraamikast, metallist (kõige sagedamini kasutatakse titaanproteese) või polümeerist.
Prognoos. Ennetamine
Puusaliigeste artroosi prognoos patsiendi elu suhtes on soodne, kuid haigus viib sageli puudeni. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on 80% koksartroosi põdevatest eakatest patsientidest liikumispuudega ja 25% ei suuda igapäevaseid toiminguid teha. Sellega seoses on oluline puusaliigese artroosi esmane ennetamine.
Ennetusmeetmed:
- Vähendada kehakaalu. Kaalu ja liigese stressi vähendamiseks on vaja oma dieeti kohandada. Lisaks vähendab rasvkoe mahu vähendamine sellest vabanevate põletikuliste vahendajate hulka.
- Vältige rasket füüsilist tööd ja spordiga seotud ülekoormust. Puusaliigeste artroosi põhjuseks on sageli füüsiline ülekoormus, mõõdukas kehaline aktiivsus, vastupidi, parandab liigesekõhre seisundit, säilitab selle normaalse liikuvuse ja vähendab koormust teistele liigestele.
- Parandage põhihaigus. Kui patsiendil on haigused, mis võivad põhjustada sekundaarset koksartroosi (endokriinsed, reumaatilised ja muud), on vaja ravida põhihaigust. Hormonaalse taseme normaliseerimine ja reumaatiliste haiguste stabiilse remissiooni saavutamine on nii artroosi esmaseks ennetamiseks kui ka selle arengu pidurdamiseks.
- Juhtige tervislikku eluviisi. Tasakaalustatud toitumine piisava taimse ja loomse valgu, polüküllastumata rasvhapete ja lihtsüsivesikute sisaldusega ning mõõdukas kehaline aktiivsus võib vältida koksartroosi teket ka riskitegurite olemasolul.
Praegu on neonatoloogias ja pediaatrias puusahaiguste ennetamine kohustuslik. Õigeaegselt korrigeeritud puusaliigese kaasasündinud düsplaasia vähendab oluliselt täiskasvanueas koksartroosi tekkeriski.